Päikesetõus on üks kindlamaid asju siin maailmas. Ühes keskmise pikkusega elus on ubes 28 000 päikesetõusu! Kuid kui mitu korda oma elu jooksul oleme teadlikult päikese tõusmise tunnistajaks? Ilmselt mitte liialt palju. Vähemalt mina küll mitte. Kuid ometi on see üks väga võimas kogemus.
Aeg ajalt on tore ennast oma soojast voodist välja ajada ning loodusesse seda nii tavalist, ent ometi igal korral erinevat imet vaatama minna.
Ühel külmal veebruaripäeval mõned aastad tagasi käisin seda kaunist vaatemängu Mukri rabas vaatamas. Järgnevalt väike fotomeenutus sellest imeilusast hommikust.
Enne seda, kui päike tõuseb, on läänetaevas tegelikult värvilisem kui idas, selline külm ja kirgas. On täiesti vaikne. Ainsaks hääleks minu enda sammude kõla laudteel. On veidi üksildane ja kõhe.
Kogu maastik on piimjana näiva roosaka valgusega üle kallatud, kuigi madalad rabamännid jääkaane all puhkavate laugaste ümber on veel hämarusse mähkunud. On tuuletu ning kõik ümberringi näib tardunud. Hingeaur paiskub väikeste heledate pahvakutena külmkargesse õhku.
Idapool annab saabuvast hommikust aimu õrn ja kahkjas valgusekuma, mis paneb pilved soojemalt helkima. Kohe-kohe tõusvast päikesest annavad esmalt märku tumeda metsaviiru kohal erendama hakkavad pilveservad ning otsekui lapse joonistusest pärinevad punakad kiired.
Ja siis ta tõuseb, vaikselt ja majesteetlikult, nii nagu ta on seda miljardeid kordi varem teinud ja teeb edasi. Üha kõrgemale kerkiv päike kallab kogu ümbruse üle oranžikas-kollase valgusega, pannes seni tuhmjalt seisnud looduse värvirikkalt särama. Kui enne oli vaikne, siis nüüd on kosta lindude hääli.
Vaatetornist kogu selle ärkava maailma peale vaadates tunnen suurt tänulikkust. Tänulikkust Jumala vastu, kes selle kõik nii geniaalselt loonud on ja igal päeval olenemata publiku hulgast seda vaatemängu kordab. Tänulikkust ka iseenda vastu, et suutsin oma mugavustsoonist välja tulla ja täna siin kohal olen. Ning tegelikult natuke tänulikkust ka selle töömehe vastu, kes viimase poole tunni vältel kuskil taamal järjepidevalt saega müristanud on, ega ole lasknud mul unustada, et olen keset tsivilisatsiooni ja aeg on tööle minna. Ees on uus päev, uus rada, uus võimalus.
Mukri raba, 4. veebruar 2020
***
Viimast fotot, mis sellest kaunist hommikust minu enda lemmik, saab koos teiste minu loodusfotode sarja “Hingel on ilus” fotodega osta riputamiseks valmiskujul seinafotona. Saadaval on erinevad suurused ja materjalivalikud.