Nagu paljud teisedki, andsin ka mina endale aastanumbri vahetudes uusaastalubaduse. Lubasin nimelt rohkem pildistamas käia. Just selline sai minu lubadus aga seetõttu, et mida aeg edasi, seda vähem tekitab kuhugi pildistama minek minus sellist õhinat nagu algusaegadel. Probleem on just minemisega – kui kuksil juba kohal olla ja esimesed “päästikule” vajutused ära tehtud, on vana hea pildistamisõhin ka kohal. Aga jah, see minek ise muutub ajaga üha enam oma mugavustsoonist väljatulemiseks. Eriti talvel, kui vahel näib soojast autost külma pakase kätte ronimine tõelise eneseületusena.
Kuna veetsin selle aastavahetuse Saaremal, siis tagasisõidul oli heaks võimaluseks oma lubaduse vettpidavust katsetada Muhumaal asuv Koguva küla.
Koguva on Eestis kõige paremini säilinud küla. Selle hooned, mida kokku on 100 ringis, pärinevad põhiliselt aastatest 1880 – 1930.a. Kuid küla on kirjalikust allikast teada juba aastast 1532.a, kui ordumeister Wolter von Plettenberg läänistas Hanskeni nimelisele talupojale ja tema pojale vabatalu. Vastutasuks tuli viimastel täita ka päris suurel hulgal kohustusi.
Hanske järglaste hulgast kujunes välja küla kaheksa põhitalu. Lisaks on Koguvas mõned teomeeste talud ning väiksemad popsikohad.
Hanske järglased said perekonnanimeks Schmuul, mida erinevatel aegadel on kuulmise järgi üleskirjutatud ja mugandatud ka kui Smuul, Shmuul ja Muul. Ka kõigile tuttav kirjanik Juhan Smuul on pärit Koguva külast.
Terve alanud aasta esimese päeva oli vähemalt Saaremal ladistanud vihma. Kõikjal pori ning taevas ühtlaselt hall. Kuid 2. jaanuariks, mil tagasi mandrile sõitma asusin, oli ilm teinud täieliku kannapöörde. Kogu maastik oli kaetud säravvalge õrna lumega ning kõik ümberringi näis kui tuhksukruga ülekallatud olevat.
Jõudsin Koguva külla pärastlõunasel ajal, kui oli veel piisavalt valge. Kuid läänetaevas tuletas talvepäeva lühidust ja peatset pimenemist meelde juba õrn kahkjas puna.
Pisike, möödunud aegade hõnguline külake oma kiviaedadega ääristatud külatänavate, kõrgete põlispuude ja rookatustes palktaredega näis sel lumivalgel õhtupoolikul justkui väljasurnud. Vaid mõnest korstnast tõusev suits ning värsked autojäljed andsid märku, et ma pole siin siiski ihuüksi.
Kuigi ainsaks hingeliseks, keda nägema juhtusin, oli käänulisel külateel minust Omniva postiautos mööda rappuv postiljon, andis see ometi tunnistust, et siin elatakse ka aastaringselt. Eesti Maaturismi infoveebi andmetel on külas lausa 20 püsielanikku.
Tundsin end justkui teise ajastusse või mõnda ajaloolisse filmi sattunud olevat. Küllap nägi see küla suuresti täpselt samasugune välja ka sada või rohkemgi aastat tagasi. Kui mõne räästa alla riputatud säravad jõulutuled ja lume taustal erendavad oranžid postkastid välja arvata.
Kujutlesin madalate kivimüüride vahele ehitatud vanade puuväravate kriuksumist, kui külalapsed neist kisades välja jooksevad, ämbrite kolksumist, kui naised kooguga kaevudest vett ammutavad ning vankrirataste kolinat, kui mehed, piibud suus, eemal asuva veski juurde sõidavad, kus nendega kaasa hõljuv tubakalõhn kadakate ning taamal laiuva mere hõnguga seguneb.
Nõnda seal kõrgelt puuladvast kostuva rähni toksimise rütmis sammudes ei pannud ma tähelegi, kui sõrmed õhukeste kinnaste sees külmast juba kangeks tõmbusid ja hämarduma hakkas …
See mõnus aastaalguse pildistamas käik andis mulle vähemalt esimese lükke oma uusaastalubaduse täitmise suunas. Tegelikult on “purgis” ka juba selle aasta teise fotoloo pildid, millest loodan lähiajal ka oma järgmise blogipostituse teha. Seniks aga võid ringi vaadata ka minu seinafotode galeriis.
Artiklis toodus info pärineb:
Eesti Maaturism
Wikipeedia