Maldiivid on India ookeanis asuv ligi 1200 korallsaarest koosnev riik. Sealse turismiministeeriumi teabe kohaselt külastab seda riiki igal aastal keskmiselt paar tuhat eestlast. Ja õieti teevad. Imekaunis loodus, soe ookeanivesi ja meie südatalvel täies hoos särav päike on vaid paar põhjust, miks tasub seda maailma madalaimat riiki, keskmise kõrgusega vaid 1,5 m üle merepinna, külastada.
Maldiivide rohkearvuline saarestik jaguneb laias laastus kaheks: kuurortsaared (resort island), kus elavad ainult turistid, ja kohalike saared, kus kulgeb maldiivlaste igapäevaelu. Selline jaotus loodi juba 1970.ndatel, kui turismi arendus hakkas tuure koguma, ning selle eesmärgiks oli hoida turism ja kohalike igapäevaelu teineteisest lahus.
Enamike külastajate jaoks piirdubki Maldiivide puhkus turistisaarel elamise, türkiissinistes laguunides ujumise ning rannatoolis kokteilide limpsimisega. Kuna selline la dolce vita võib pikapeale veidi igavaks minna, valisime teistsuguse lähenemise ning elasime jaanuaris umbes kaks nädalat kohalike saarel – Kaashidhool.
Väike “suursaar”
Kaashidhoo on 2,7 km2 suurune, umbes meie Aegna mõõtu saar. Väike pindala ei takista sel aga olemast Maldiivide paljude isenditega saarestikus suuruselt lausa viie suurema hulgas, tehes silmad ette ka pealinnaks olevale Malé saarele. Siin, palmide ja liivateede vahel, elab oma rahulikku igapäevast elu ligi kaks ja pool tuhat maldiivlast. Umbes sama palju kui elanikke Tõrva linnas.
Nüüd, kui sellest rahulikus rütmis kulgenud puhkusest on jäänud vaid ilus mälestus ning kappi koristades rannakoti põhjast põrandale pudenenud liivaterad, on hea teha käesoleva blogiartikli näol väike tagasivaade ja näidata ka valikut saarel tehtud fotodest. Kõik fotod avanevad peale vajutades suures vaates.
***
Saabume Kaashidhoole õhtupoolikul pärast umbes 2 tunnist kiirpaadi sõitu Hulhulé saarel asuvast Velana rahvusvahelisest lennujaamast. Küllap mängivad oma rolli magamata öö lennukis ja lõpuks üsna rajuks läinud paadireis, kuid esmapilgul tundub saar, kus tuleb järgnevad 12 päeva veeta, kuidagi võõristust tekitav. Kõik on sedavõrd teistmoodi. Aga madalale laskunud õhtupäike on kogu külakese oma pehmelt sooja valgusega üle kullanud ning nende võõraste inimeste tavalistest argiaskeldustest peegeldub kummalisel kombel kodusena tunduvat rahu. Kõnnime sadamast hotelli poole ning meist jäävad valgest peenikesest liivast külatänavatele pikad varjud. “Sulle hakkab siin saarel meeldima”, ütleb mulle mu väsinud aju. Ja ta ei eksi.
***
Lühike Kaashidhoo ekskursioon
Kaashidhoo saar meenutab oma kujult neeru (või uba, kui see anatoomiline võrdlus on vastukarva). Saart läbib pikkupidi, “oa” sisemise kõveruse servas, üks lai peatee – Thun’dee Magu (taas pean siseorgani mängu tooma, kuid sedakorda möödapääsmatult, sest see tähendab kohalikus Dhivehi keeles teed või tänavat). See pea-magu ühendab saare ühes otsas asuvat turistidele mõeldud Bikini Beachi saare teises otsas asuva kohalike rannaga (Rasthundi Beach).
Mõlemad rannad asuvad atolli korall laguuni poolses osas. Vesi on siin pikalt madal ning tänu lumivalgele liivapõhjale türkiissinine. Kaugemal eemal asuva korallrahu serva (riffi) taga on aga juba ookeanilained. Naabersaarel snorgeldades õnnestus ühel korral selle atolli “anatoomiaga” ka vee alt tutvuda. Ja oli see päris ehmatav. Liiv asendub mõni meeter edasi, seal, kus jalad enam põhja ei ulatu, põneva korralmaastikuga, kus ujuvad erksavärvilised kalad. Siis aga ootab järsku ees ca 5 kordse maja kõrgune, pea püstloodis alla laskuv kuristik, kus vesi on nagu joonega tõmmatult edasi sügavsinine.
Kohalike ranna ja Bikini Beachi peamine erinevus seisneb selles, et viimases võib päevitusriietes olla. Kohalike randades peab aga pikki riideid kandma, ole sa mees või naine – Maldiivid on moslemimaa. Ega rannas sellist traditsioonilist päevitamist nagunii harrastada ei saa, kuna päike on sedavõrd intensiivne. Lauspäikese käes kannatab olla vaid vees. Kuid sealgi on oht ära kõrbeda, kuna tegelikult võtab päike ka vee all. Kohalikud veedavad oma aega peamiselt rannas asuvate varjuliste puude all. Tullakse terve perega, grillitakse, süüakse ja puhatakse niisama. Meie sealolles oli lastel koolivaheaeg, mis minu arusaamist mööda kestis umbes 2 nädalat.
Umbes saare keskosas ristub saart pikuti läbiva peateega teine laiem tee – Huras Magu – mis viib välja ookeanile avatud randa. Selle tee ääres asuvad ka koolimaja ja haigla. Samuti surnuaed ning 12. sajandist pärinevad mošee varemad. Neid viimaseid peidab endas surnuaias asuv täiesti tavaline, mõnikümned aastad vana väike maja. Kuid sees on põrand lahti võetud ning selle all asuvad varajase islami perioodi korallkivist mošee varemed. Enne islami vastuvõtmist 1153.aastal oli Maldiividel levinud aga budism. Seejuures annavad arheoloogilised leiud alust oletuseks, et Kaashidhoo oli oluliseks usukeskuseks – siit on leitud budistliku stuupa ja kloostrikompleksi varemed. Käisime neid ka vaatamas, kuid kahjuks oli loodus teinud oma osa. Kõik oli niivõrd rohtu kasvanud, et fotodele midagi asjalikku püüda ei õnnestunud.
Thun’dee Magu ja Huras Magu ristumiskoha ümbrusesse on koondunud kogu Kaashidhoo elu. Siin asub sadam ning kitsaste tänavate rägastikus paiknevad elumajad, pisikesed poed ja muud ärid.
Keskusest väljapoole jäävad farmid, kus kasvatatakse banaane, papaiasid, arbuuse ning muid aedvilju, ning džungel. Seejuures farmid ja metsik loodus vahelduvad ning sageli pole aru saada, kumba neist parasjagu sattunud oled. Aga juhtusime matkama ka meie mõistes raba või soo laadsel maastikul.
***
Läbime suure, huvitavaid peenikesi sõnajalgu täis aasa. Pinnas on kohati sedavõrd pehme, et vajume poolest säärest sisse. Mudane jalgealune imeb jalanõud endasse ja liikumine on väga aeglane. Kuigi see nõuab algul väikest eneseületust, on kõige lihtsam paljajalu. Kordan endale mõttes mantrana loetud reisiinfot: “maismaal siin ühtegi mürgist ja ohtlikku elukat ei ela.” Peasi, et endale midagi jalga ei astuks. Laveerin ettevaatlikult mudast väljaulatuvate kuivanud hundinuia varsi meenutavate teravate kõrte vahel. Väänkasvude ja rippuvate samblike kuhilatesse mattunud puudest ümbritsetud troopilises soos õhk ei liigu. On väga palav. Näole valgunud higi seguneb päevituskreemiga ja paneb silmad kipitama, muutes ka nägemise häguseks. Päike paistab lagipähe.
***
Loodus on siin troopiliselt kaunis, roheline ja lopsakas. Loomastiku poolest on Maldiivid aga üsna liigivaene. Kaashidhoo saarel on suurematest loomadest esindatud vaid kassid ja nahkhiired – fruit bat’id ehk eesti keeles lendrebased. Need viimased on väga nunnu näoga ja päris pirakad tegelased. Lisaks kihab rand, eriti pärast pimeduse saabumist, kõikvõimalikest pisikestest krabidest. Puude varjus leidub ka suuremaid.
Ööpäeva rütm
Islamiriigile omaselt kõlab saare nejast mošeest viis korda päevas palvekutse – adhaan. See määrab kohalike jaoks päeva kulu. Minu jaoks möödus elu Kaashidool aga ööpäeva poolt paika pandud valguse vaheldumise rütmis. Ja seda palju enam kui kodus olles.
Hommikud, kui päevakuumus pole oma täistuure jõudnud veel üles võtta, on kohalike jaoks toimekad.
***
Meie hotellitoa aken avaneb naabermaja õuele. Kummaline asi, mis kohe silma jääb, on keset õue seisev vana hauakivi. Kuna minu voodi on kohe akna all, jälgin hommikuti tõustes pereema toimetusi. Kord on pesupäev, kord on vaibad välja viidud, siis jälle suured katlad päikese kätte kuivama toodud. Naine paistab 40 ringis. Kuigi kiusatus on suur, otsustan neid askeldusi mitte pildistada. See tundub liigselt privaatsusesse tungimisena.
***
Meeste ja naiste rollid on siin traditsioonilisemad kui meil – mehed töötavad enamasti põldudel või merel, samas kui paljud naised tegelevad kodu ja lastega. Kuid mitte ainult. Poekestes ja coffe shoppides on tööl nii mehi kui naisi. Lisaks kohtas gruppi naisi igapäevaselt peatee ääres riisumas.
Peamine elatusallikas Kaashidhool on põllumajandus. Nn farme on siin üüratult palju, kuid mõni neist võib kujutada endast ka vaid ca ruutmeetri suurust lapikest. Aga on ka ikka suuremaid. Ka paljude majapidamiste juures on oma aiamaa. Kuna pinnas on liivane, pole pottides kasvavad kapsad sugugi haruldane vaatepilt. Farmides kasvatatavatest puuviljadest müüakse enamus teistele saartele ja võibolla ka kaugemale. Kohalikest poekestest puuvilja naljalt ei leia, seda tuleb otse farmeritelt hankida. Väga oluliseks müügiartikliks on kookospähklid.
Keskpäeval on palavus täies hoos ning tänavad tühjad.
Kuskil kolme paiku ilmusid peatee ääres asuvatesse coffe shoppidesse (pisikesed putkad, kus ümber ajahambast ja meretuultest puretud lauad-toolid) nagu võluväel müügile pisikesed kohalikud pirukad. Oli kolmnurkseid ja piklikke. Sees midagi kapsalaadset või tuunikala. Ja muidugi tšilli, mida siin armastatakse. Tuunikala on väga paljude toitude põhikomponendiks. Aga satub see siia saarele üsna keerulisi teid mööda. Esmalt püütakse siinsetes vetes siinsete kalurite poolt välja, seejärel viiakse liha kuhugi kaugematele saartele, kust see siis konservideks vormistatult siia tagasi jõuab.
***
Üks, mida siin saarel tohutult naudin, on vaikus. See on erilist laadi vaikus. Mitte selline suvise Hiiumaa vaikus, täis mesilaste suminat ja metsmaasika lõhna. Vaid täitsa vaikne vaikus. Keskpäeval on see eriti tajutav. Poed on kinni, vaid mõni üksik roller põriseb mööda liivast tänavat. Sõidame mööda pikka valget peateed ranna poole. Ümberringi laiuvat vaikust katkestab vaid pikkade palmilehtede mõnus krõbin, kui ookeani pealt tulev soe tuul neist üle käib. Taevas pole ainsatki pilve.
***
Peale pärastlõunast palveaega muutuvad tänavad taas toimekamaks. Maldiivid on sunniitlik islamiriik ning põhiseaduse järgi peab riigi kodanik olema moslem. Teisi usundeid avalikult praktiseerida ei tohi. Ka alkoholimüük on keelatud, välja arvatud kuurortsaartel kehtivad erireeglid.
Põnev oli vaadata inimesi oma igapäevaseid toimetusi tegemas. Näis, nagu kulgeks aeg siin kuidagi rahulikumalt. Mõned meie reisiseltskonnast on Kaashidhool olnud juba mitmendat korda ja nende sõnul on siin aastate jooksul toimunud uuendused. Saare elu ehitatakse üles, aga kõik see toimub aegamisi.
***
Kuhu on meil kiiret? Mida kiirustamine ning pidev tehnoloogiline ja majanduslik areng lõppekokkuvõttes annab, kui nii paljud inimesed on pidevas stressis ja vaimselt kurnatud? Kas see, mida läänemaailm mõistab ”progressi” all, ikka on seda? Vahest on hoopis meil vaja õppida neilt progressi – rahulikult kulgemist?
***
Muidugi ei arva ma, et siin probleeme polegi. Näiteks prügi on suur teema. Mitte küll nii hull, kui Egiptuses. Aga siin saab ookeani prügiga saastatuse probleemist kuidagi selgemalt aru. Ookeanile avatud rand oli täis kõikvõimalikku kraami, mis polnud sinna mitte visatud, vaid kaldale uhutud. See lihtsalt vedeles seal kesk troopilise looduse ilu. Ja kuigi saarel on olemas prügimägi, oli ka džunglis kohti, kuhu prügi kuhjunud. Õnneks külakese ja sadama ala olid suhteliselt puhtad.
Õhtupoolikutel, kui palavus möödas ja õhk meie mõistes mõnusalt suvine, käisin sageli koos kaameraga majade vahel jalutamas. Kohalikud olid valdavalt sõbralikud. Sageli teretatakse, naeratatakse. Teine varian oli lihtsalt ükskõiksus, vaenulikkust ei kohanud kordagi.
Maldiivlased on etniliselt üsna ühtne rahvas, kelle juured on Lõuna-Aasias (Sri Lanka ja India rannikualad). Kaashidoo piirkonnas elavad tüüpilised maldiivlased – kohalik, tugeva kogukonnatundega rahvas, kelle identiteeti kujundavad islam, meri ja saareelu.
Nemad pakkusid mulle huvi. Mina pakkusin neile huvi. See oli nii elutervelt erinev kogemus meie lääne ühiskonna üha süveneva individualismi ja eestlaste jahedalt reserveeritud hoiaku taustal. Eks ma ise olen Eestis suuresti samasugune. Aga äkki ei peaks. Võibolla on hea omada lapselikku uudishimu nagu ühel väiksel kohalikul poisil, kes kohe randa saabudes jooksis mind kui imeasja uudistama.
***
Mõtlen, et inimesed üle maailma on pigem sarnased kui erinevad. Jah, esmapilgul torkab silma kõik, mis on harjumatu ja võõras. Kuid selle alt koorub välja midagi üldinimlikku ja äratundmisrõõmu pakkuvat. Igal pool leidub nii avatud ja rõõmsameelseid inimesi kui ka kinnisemaid ja ehk süvitsi mõtlevaid. Lapsed tahavad ju üle kogu maailma mängida ja lõbutseda ning emade suurimaks südamesooviks on kõikjal, et nende lapsed oleksid terved, õnnelikud ja neil läheks hästi. Ja mehed soovivad kanda hoolt oma pere eest, et leib oleks laual ja katus pea kohal ning laste tulevik kindlustatud.
***
Minu lemmikkohaks oli aga ookeanile avatud rand. Istusime seal nii mõnelgi õhtul enne päikeseloojangut ning vaatasime, kuidas võimsad ookeanilained kaldale jõuavad. Sedasi laineid vaadates oleksin võinud seal tunde olla. Tundsin ennast seal ääretu ookeani serval nii pisikesena, kuid see oli hea tunne.
***
“Armas Jumal, ole minu vastu hea, sest meri on nii suur ja minu paat nii väike. “ (Bretoni kaluri palve).
Minu “paat” on ka nii väike ….
***
***
Videvikutund. Päeval palavalt hõõgunud päike vajub üllatava kiirusega horisondi suunas. Džunglist kostuvad tundmatu linnu kaeblikud hüüded segunevad mošeedest kõlava palvekutsungiga. Tänavalaternate süttimise aegu peatänavat mööda lähenev üksik roller keerutab rataste alt üles peent lumivalget liiva. Veel mõni hetk tagasi majade vahel keenud vilgas elu on vaibunud. Palmide kohal lendlevad hämaruse saabumisega elavnenud nahkhiired. Pimedus laskub.
***
***
Kell on pool 8 õhtul. Istume ühe coffe shopi juures ja joome kardemoni teed. Algas päeva viimane palvus ning kõigist neljast mošeest kõlab “„Allāhu akbar“. See kaigub korraga saare eri nurkadest, üksteise alla. Justkui kaeblik regilaul või leelutus, ainult lauljad on teineteisest mitmesaja meetri kaugusel küla eri otstes. Ookeanilt tulevad soojad tuulepuhangud kannavad liivaste teede kohal seda kummalist ja veidi ka ilusat heli mööda saart laiali. On mõnusalt soe. Tänavalambid ja söögikoha värvilised tuled säravad kottpimedas troopilises öös.
***
Pimedus ja tänavavalgustus majadevahelistel tänavatel meenutas mulle kummalisel kombel lapsepõlve aegu Tartu Ropka piirkonna madalate majade vahel. Tänu kasutusel olnud elavhõbelampidele oli tollane valgus külma, sinaka tooniga, valgustades ebaühtlaselt ja nõrgalt. Tänapäevasel LED-ajastul oleme harjunud soojema ja ühtlasema valgusjaotusega. Ega sellele ei mõtlegi, kui just korraks valgustuse mõttes sinna lapsepõlveaega korraks tagasi ei satu. Kui esimestel päevadel oli pimedas kõndides üsna palju koperdamist, siis reisi lõpuks olime juba üsna vilunud. Kuid üks asi, mis selgelt lapsepõlve õhtutest erines oli haukumise puudumine. Koeri Maldiividel peaaegu ei kohta. Islami traditsioonis peetakse neid rituaalselt ebapuhasteks loomadekks, mistõttu ei ole nad siin tavapärased lemmikloomad. Kaashidhool ei näinud me kogu seal veedetud aja vältel ainsatki.
Viimane õhtu
Päike loojub Bikini Beachi poolses otsas. Oma viimasel Kaashidhoo õhtul sõidan rolleriga sinna, et teha kaameraga mõned pildid. Seni olen seda kogu aeg edasi lükanud, mõeldes “küll jõuab”. Kui kella poole kuue paiku randa jõuan, on kõik päevased päevitajad juba lahkunud. Olen sel kuldsel tunnil seal ihuüksi, kaaslaseks vaid rahulikult randa veerevad India ookeani lained ning vaikus mu ümber. Päike vajub tasahilju silmapiiri taha, kuni viimaks paistab vaid pisike tulipunaselt hõõguv täpike. Justkui hüvastijätt selle armsaks saanud saarega. Või siis punkt puhkusele. Kui ka see täpike kadunud on, sõidan saare teises otsas asuvasse kohalike randa. Mind ootab ees ehavärvides, peagi aga sügavtumedaks muutuv taevas. Peakohal särab mustmiljon tähte.
***
Kuna tahtsin edasi anda mitte niivõrd turismialast teavet kui just kohaloleku tunnet, oli artiklis käsitletav teemade valik väga subjektiivne. Kindlasti ei pretendeeri see Kaashidhoost täieliku ülevaate andmisele. Kes seda taga ajab, peab ise kohale minna – eks oma silm ole kuningas.
Kui aga keegi soovib mõnda siin artiklis näidatud loodusfotot endale seinale, siis see on täiesti võimalik :)